Kooliharidus 19. sajandi esimesel poolel

Katkend

19. sajandi esimene kümnend tähendas Hiiumaa hariduselule tagasiminekut. 1807. aastaks oli varasemalt edumeelne Käina jäänud koolideta, Pühalepa kihelkonnas oli üks ja Reigis kaks külakooli.

Süstemaatilisest koolitööst saab juttu olla alles 19. sajandi esimese veerandi lõpul, kui lasteõpetus oli puhtkiriklike ülesannete täitmisest muutunud iseseisvaks haridustööks, jäädes jätkuvalt tihedalt seotuks usuelu ja kirikuga. Kui arvestada omaaegseid vähenõudlikke tingimusi, siis 19. sajandi teist veerandit võib juba pidada Hiiumaa koolide õitseajaks.

19. sajandi esimesel ja teisel veerandil oli Hiiumaa kooliõpetus korraldatud järgmiselt:

1) Pühapäevakoolid, mis töötasid tavaliselt pühapäeva pärastlõunati. Neis andis õpetust mõni lugedaoskav talupoeg. Näiteks töötasid 1850. aastal sellised koolid Jausas Tooma talus, kus õpetajaks oli Jüri Juurmann ja Siimu talus, kus õpetust jagas Aadu Kask.

2) Üksikud külakoolid, mis töötasid kuni viis päeva nädalas ja kus õpetajateks olid samuti lugedaoskavad talupojad.

3) Mõnel pool olid ametis rändõpetajad, kes liikusid külast külla ja õpetasid lapsi lugema. Näiteks on teda, et 1823. aastal oli Pühalepa vallas rändõpetajana tööle määratud Suuremõisa talupoeg Kasevälja Juhan.

4) Laste kodune loetamine, mida teostasid kohalikud pastorid või vöörmündrid.

5) Loetamisel nõrgaks osutunud lapsed saadeti mõnes kihelkonnas nn karistuskoolidesse, kus köster õpetas umbes kuu aega sügisel ja niisama palju kevadel.

Nii nagu eelmiselgi sajandil, on ka 19. sajandi esimesel poolel märgata suuremat huvi hariduse vastu Käina kihelkonnas, kuhu kuulus ka praegune Emmaste. Nüüd sai koolide rajamise eest võitlejaks pastor Georg Friedrich Ignatius (Käina pastor 1817-1864). 1821. aastal oli Käina khk-s 20 kooli, mis jagunesid mõisate vahel järgmiselt: kirikumõisas 3, Orjakus 1, Putkastes 4, Aadmal 3, Emmastes 4 ja Vaemlas 5 kooli. 1831. aastal töötas Käinas 19 kooli, kus õpetust said 414 poeg- ja 425 tütarlast. Neist koolidest töötas 16 ainult pühapäeviti, 3 aga kolmel päeval nädalas oktoobrist märtsini. Koolmeistriteks olid lugedaoskavad talupojad, kes oma tööd tegid enamasti tasuta, hiljem said nad vilja näol palka mõisalt, pastorilt või lapsevanematelt. Hästi toimis ka laste kodune õpetamine. 1835. aastal oli Käina khk-s 17 kooli, õpilasi 501 poeg- ja 530 tütarlast. 1839. aastaks tõusis koolide arv taas 20-ni. Tulemuseks oli, et 94-st leerilapsest luges 87 hästi ja 7 rahuldavalt. Järgmisel aastal oli 126 leerilapse hulgas ainult 1 nõrk lugeja, seegi nõrgamõistuseline. Selline olukord kestis kuni 1850. aastani.

Pühalepa khk-s oli 1825. aastal peaaegu igas külas pühapäevakool. Peale selle oli ametis rändõpetaja Kasevälja Juhan. Vaatamata pastori ettepanekule kiriku juurde kool rajada, külakoolideni Pühalepas veel ei jõutud. Aastal 1831 oli pühapäevakoole 25 ja ametis üks rändõpetaja. 1837. aastal õpetas senisele lisaks üks Kärdla Kalevivabriku tööline pühapäeviti naaberkülade lapsi. Suuremõisa mõisaproua oli kolmes kohas ametisse pannud talupojad, kes õpetasid lapsi kahel korral nädalas. Selle kõrval jäi olulisele kohale laste kodune õpetamine. Leerilastest oskasid 125 hästi lugeda, üks eestlane ja üks rootslane veerisid.

Reigi khk-s oli 1825. aastal kaks karistuskooli: üks töötas kiriku juures köster Peeter Johansoni ja teine Kõpu kabeli köstri Jüri Andruse juhatusel. 1831. aastal õppis mõlemas 10-12 poissi ja sama palju tüdrukuid. Õppetöö kestis neli nädalat sügisel ja sama palju kevadel. Pühapäevakoole ega rändõpetajaid Reigis ei olnud.

Hästi toimis koduõpe, mille üle 1837. aastal valvasid neli vöörmündrit. 33-st leerilapsest 26 lugesid hästi, 3 rahuldavalt ja 2 halvasti ning 2 tundsid tähti.

Kuna eelloetletud koolitüübid püsisid Hiiumaal veel aastakümneid, jäädi koolikorralduses pikapeale mandrikihelkondadest maha. Mandril hakati 1820-ndail paralleelselt pühapäevakoolidega, kus õpetust jagasid talupojad kõrvalülesandena, rajama elukutseliste õpetajatega talurahvakoole. Sajandi keskel Hiiumaal sellised koolid puudusid.

Hariduselu teema juures ei saa märkimata jätta huvitavat fakti, et Hiiumaa ja ka kogu Eesti kutsehariduse üheks eelkäijaks võib pidada 1824. aastal Ungern-Sternbergide poolt Suuremõisas rajatud pooleteiseaastase õppeajaga lamburite kooli. Üks talupoegadest, kes oli Saksamaal meriinolammaste kasvatust õppinud, jagas oma teadmisi teistele talupoegadele. Vanuselt teiseks kutseõppeasutuseks Hiiumaal oli samuti Ungern-Sternbergide poolt 1833. aastal rajatud Kärdla kalevivabriku tööliste väljaõppeks loodud tööstuskool.