Hiiu keel

Katkend

Üldiseloomustus

Hiiu murrakute peamised iseloomulikud jooned on:

1) laulev intonatsioon,

2) peenenduse ehk palatalisatsiooni puudumine;

3) täishäälikute ebaselge hääldamine rõhututes silpides ehk reduktsioon;

4) eespoolsem ja kõrgem hääldusbaas;

5) õ asemel ö.

Hiiumaa murrakud jagatakse kaheks: lääne- ja idarühmaks. Jaotus langeb kokku kunagise piiskopi ja ordu valduste vahel olnud piiriga, mille järgi on tulnud ka asustus Saare- ja Muhumaalt. Keelenähtuste järgi võib arvata, et inimesi on tulnud siia ka Põhja-Eesti rannikualadelt. Lääne – Hiiu murrakud on Emmaste ja Reigi, Reigi keel on konservatiivsem. Ida-Hiiu rühmas on Käina ja Pühalepa. Käina on osalt siirdemurre, milles leidub mõlemapoolseid jooni.

Lääne-Hiiumaal

1) hääldatakse algupärane täishäälikuühend au ou-na: kougəl, ouk;

2) on švaavokaal ehk täishäälik h ja helilise kaashääliku vahel: lehem, pahal ’pahl’, löhön ’lõhn’;

3) puudub umbisikulise tegumoe olevikus kse-tunnus: tulta ’tullakse’;

4) on seestütlev tugevaastmeline: nurkast, metsast.

5) on sisseütleva tunnus -sse: sadamassə, majassε; Reigis ka -se: külasε.

Ida-Hiiumaal

1) hääldatakse a o-poolsena: kåks, mårjå, kåån;

2) püsib täishäälikuühend au: saun, kaub ’kaob’;

3) švaavokaal puudub: lehm, pahl;

4) on redutseeritud a-l ilmne ä-varjund: andmə, lauppə;

5) on umbisikulise tegumoe olevik kse-tunnuseline: tullakse;

6) on seestütlev nõrgaastmeline: nurgast, metsast;

7) on sisseütleva tunnus -se: talusε, torusε;

8) on h sõna algul Pühalepas: (ta) huppus.

Hiiumaa asend eesti keele äärealal ja teisest küljest asetsemine Läänemere tähtsate mereteede naabruses on soodustanud vanade joonte säilimist ning samas ka uuenduste ja mõjutuste vastuvõtmist. Eesti jagamisel etno-kultuurilisteks piirkondadeks kuulub Hiiumaa Lääne-Eesti ja saarte rühma, kuid ei mahu alati iseloomustavasse raami. Hiiumaal esineb Lõuna- ja Kagu-Eestis levinud Lõuna-Eesti tüüpi rehielamu. Rahvarõivaste juures võib 19. sajandil kõige enam ühisjooni leida Põhja-Eesti ja Vormsiga, aga mitte lähemate naabritega Saaremaal ja Läänemaal. Hiiumaa on silma paistnud rändpüügi ulatuse ja traditsioonide poolest, tavapäraseks paigaks oli Pärnu laht, kuid käidi ka Eesti põhjarannikul ning Saaremaalgi. Tihedam suhtlemine nende piirkondadega on avaldunud ilmselt ka keeles.

Hiiu murrakutel on ootuspäraselt palju ühisjooni saarte murde muudel aladel kõneldavate murrakutega ja nagu saarte murdel tervikuna, ka läänemurdega. Kuulub ju nii saarte murre kui ka läänemurre Põhja-Eesti murrete hulka. Lisaks sellele on Hiiu murrakutel ühisjooni ka kirderannikumurretega (seejuures võivad need jooned puududa Saare- ja Muhumaal), näiteks:

1) umbisikulise tegumoe oleviku kse-tunnuseta vormid peeda ‘peetakse’, tehta ‘tehakse’, kutsuda ‘kutsutakse’, olta ‘ollakse’; seejuures ei tunta sellist vormi lisaks eespool nimetatuile ka mujal Lääne- ja Loode-Eestis; 2) analüütiline kaasaütlev: isa kaasas, (jäi) isa kaasa; samuti on nii Hiiu murrakutes kui ka kirderannikumurdes ühine peenenduse puudumine. Nii võib arvata, et Hiiumaa asustajate hulgas on olnud ka Põhja-Eesti randlasi.

Hiiu keeles on jooni, mis saarte murdes Saaremaal ja Muhus puuduvad, näiteks v säilimine o, u, ö, ü ees (vokk, vöö) ja palatalisatsiooni ehk peenenduse puudumine. Need on just vanema keelepruugi nähtused, mida Hiiumaa kõrvalisema paigana on säilitanud.