Hiiumaa looduskaitse ajalugu

Katkend

Sõda katkestas looduskaitse tegevuse, kogu süsteem lakkas olemast. Oli looduse alistamise ajastu. Masintraktorijaama rajamine põlisparki (nt. Käina kirikupark) ja viljalao tegemine kirikusse (Pühalepa kirik, Paluküla kirik(?)) ei olnud mingi erand. Looduskaitset puudutati vähestes Looduseuurijate Seltsi ( LUS) ja õpetajatele suunatud väljaannete artiklites. 1951. aastal hakkas uuesti tegutsema LUS-i looduskaitsesektsioon. 1955.aastal moodustati Teaduste Akadeemia juurde Looduskaitse komisjon. Komisjoni ettevalmistava töö tulemusena võttis Eesti NSV Ülemnõukogu 07. juunil 1957. a vastu Eesti NSV looduskaitse seaduse ja loodi kohe ka riikliku institutsioonina Ministrite Nõukogu juures asunud Looduskaitse Valitsus. Kohe loodi kaitsealad ja seadustati liigi ja üksikobjektide kaitse. Selleks oli juba varasemalt võetud ühendust koolide bioloogia ja geograafia õpetajatega ja metsamajanduse spetsialistidega, kelle abiga koostati kaitset väärivate objektide nimekirjad. H. Vaini sõnul olid Hiiumaal väga aktiivsed õpetajad Virve Tampõld Suuremõisa koolist, Laine Lehtsaar Emmastest, Taimi Otsason Paladelt, Volli Mäeumbaed Mänspaelt ja Leisust ja loomulikult Hermi Vain ise. Samuti märgib H.Vain ära ka Emmaste kooli noore õpetaja Fred Jüssi oskusliku ökoloogia ja loodushoiu vajalikkuse õpetamise. Metsameestest olid tublid abimehed Villem Lehtsalu, Elmar Lepp.

Hiiumaa Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee otsusega nr 24 28. maist 1958. a. „Looduskaitse korraldamisest Hiiumaa Rajoonis“ kinnitati esimeste rajoonis asuvate looduskaitsealade ja objektide nimekiri – kokku 14 ala ja 19 objekti. Moodustati ka rajooni looduskaitse komisjon koosseisus: Komisjoni esimees – sm . Sein, Robert. Liikmed – sm. Tähiste, Leon; sm. Piil, Johannes; sm. Vain, Hermi; sm. Saunpere, Malle.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldusega 2015- k 24. detsembrist 1958.a. võeti riikliku kaitse alla rahvamajanduse seisukohast kasulike ning teadusele eriti huvitavad taime ja loomaliigid. Hiiumaal oli teada 16 kaitsealuse taimeliigi esinemine. Huvitav on teada, et kaitsealuste loomaliikide nimekirjas olid ka põder, metskits, hirv, metssiga, kobras – neid loomi sel ajal Hiiumaal veel ei esinenud (v.a. metskitsed ja üksik põdrapull hüüdnimega Jürka).

Jaan Eilarti andmetel hakati 1957. aastal kavandama esimest looduskaitsepäeva. Päris üldiseks sai looduskaitsepäeva tähistamine ilmselt 1959. aastal. Millal hakati Hiiumaal tähistama looduskaitsepäeva ei tea täpselt, 1961. a. looduskaitsepäevaks ilmus ajalehes „Nõukogude Hiiumaa“ looduskaitsepäeva erilehekülg, artiklite autoriteks olid H. Mardiste, H.Vain, H. Remmelg ja J. Kallas. H. Vain märgib ära hea koostöö ajalehe toimetusega, kes avaldas meelsasti kirjutisi loodusest ja looduskaitse objektidest. Sealt alates ilmusid looduskaitsepäeva teemalised artiklid ja leheküljed igal aastal.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Looduskaitse Valitsuse juhataja käskkiri nr 25 17. märtsist 1959.a. „ Riikliku kaitse alla kuuluvate rändrahnude, kivikülvide ja põliste puude nimekirja kinnitamisest“ sätestas, et Hiiumaal kuulus sellesse nimekirja 11 rändrahnu ja 5 puud. Kõigile kinnitatud nimekirjadele järgnes koheselt ka põhimääruste kinnitamine kaitse korraldamiseks jmt.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 218 05. juunist 1959. a. „Abinõudest parkide korrastamiseks ja säilitamiseks vabariigis“ kinnitati ka riikliku kaitse alla kuuluvate parkide loetelu – Hiiumaalt kuulus sellesse loetellu Suuremõisa park.

Hiiumaal arutati 1958. aastast edasi praktiliselt igal aastal looduskaitse küsimusi, kas see oli kellegi nö. käsuna tehtud või oli Hiiumaa RSNTK ise nii aldis neid küsimusi arutama, seda ei oska tagantjärele öelda. Kuid juba 15. juulist 1959. a. võeti vastu järgmine üldkohustuslik otsus nr 4 „Looduskaitse kindlustamisest Hiiumaa rajoonis“, sama otsuse täiendamiseks lisati 05. oktoobri 1960.a. otsuse protokolliga juurde 11 objekti, sealhulgas Kassari saar tervikuna.