Suuremõisa

Katkend

Mõis on asutatud vähemalt 16. sajandil kunagise Allika küla asemele. Tookord tunti seda Pühalepa (Pohilep) ametimõisana ja seal resideeris ordufoogt või tolle esindaja.

Dokumentaalselt varaseim seni teadaolev Pühalepa kihelkonna mainimine on 22. 03. 1470, kui ordumeister Johann Wolthus van Heerse läänistas kihelkonnas (im kerspell tho Poilep up Dageden) Herman Nagel’ile ning tolle järglastele 2 adramaad asustatud ja 2 adramaad asustamata maad. Kas see läänistus on kuidagi seotud tänase Suuremõisaga on hetkel lahtine.

1519. aastal valdas tänases Suuremõisas maad Johan Starke. Tema mõisat nimetati siis veel Pühalepa mõisaks. (“hoff to Poylow imme kerspel to sunte Laurencius”)

1528. aastal nimetatakse ilmselt sama mõisat Poulup’i ordumõisaks.

1563. aasta septembris, Hiiumaa minekuga Rootsi võimu alla, läks mõis Rootsi kuninga valdusse.

1585 asus foogt Valipelt ümber Suuremõisasse, (foogt asus Pühalepa mõisas ka .. 1570 .. .)

1586. aastal on kuningliku majesteedi poolt annetatuna Dorf Pohilep’as 6 ja ½ adramaa omanik Hans Wartmann. 1600-ndate alguses läänistati see ajutiselt Rootsi rittmeister Christoph Stackelbergile (suri 1605). 1609. aastal valdas Pühalepa ja Sarve vakuste maadest suuremat osa Ewertt Delwich’i (Delwig) lesk Margaretha Maydell.

1620. aastast sai mõisa pandina ning 1624. aasta 26. juunist omandina Liivimaa kindralkuberner Jakob De la Gardie. Viimane muudeti seejärel tema Hiiumaa valduste keskuseks ning ehitati selleks ka välja. Juba 1633. aastal kandis mõis nime Suuremõisa(Storhoe; Grosshof, Grossenhof.).

1652. aastast said De la Gardie’de Hiiumaa valdused (Pühalepa, Putkaste ja Kõrgessaare mõisad), Jakob Pontusson De la Gardie nooremale pojale Axel Julius De la Gardie’le (1637 –28. mai 1710). Oma Hiiumaa valdusi majandas Axel Julius De la Gardie rentnike kaudu. Neist saab mainida endist De la Gardie Hiiumaa valduste valitsejat Hans Becker’it, endist Pühalepa mõisa raamatupidajat Joachim Transehe’t (surnud 1674) ja viimasena krahvi endist raamatupidajat Erasmus Jacobson Bloedysel’it (surnud 1694). Erasmus Jacobson Bloedysel’i lesk Christina Löwing ja nende väimehed majandasid endisi De la Gardie’de Hiiumaa valdusi 1710. aastani.

De la Gardie’de perekonna käes oli Suuremõisa 1691. aastani, mil see reduktsiooni käigus Rootsi kroonile tagastati ja läks rendimõisana Bloedysel’ile. Kui kaua tema perekonna võim Suuremõisa üle käis, ei oska täpselt öelda, kuid enne Vene riigivõimu tulekut saarele oli see mõnda aega major Luciuse hallata, kes oligi viimane rentnik Rootsi ajal.

Peale Põhjasõda võeti Suurmõisa nagu teisedki Rootsi riigimõisad Vene kroonile. 1710. aasta sügisel ilmusid saarele Vene riigivõimu esindajad ja 1712. aasta veebruarist anti Suuremõisa (koos teiste riigimõisatega nagu, Hiiessaare, Kõrgessaare, Putkaste) rendile ooberst- leitnant Johan Gustav von der Oosten- Sackenile (1667- 1717) ja major Fabian Gustav von Aderkasile (1668-1725). Juba 1715. aasta augustis tuli tsaarilt käsk anda Hiiumaa ja Vormsi üle admiraliteedile. Mõis anti üle 1716. aasta kevadel ja valitseja kohale jäi siin juba Rootsi aja lõpust valitsejaks olnud Andreas Wetterstrand. 1723. aastal otsustati, et otstarbekam on mõisaid majandada rentnike kaudu ning 1725. aasta detsembris anti Suuremõisa rentnikuks saanud parun Fabian Ernst von Ungern- Sternbergi (surnud 1733) volinikule (koos Partsi, Putkaste ja Kõrgessaare mõisatega) üle. 1727. aastal katkestati Katariina I surma järel Fabian Ernst von Ungern- Sternbergi Hiiumaa riigimõisate rendileping ning mõisad (k. a. Suuremõisa) anti 12 aastaks ooberst Bernhard Friedrich von Rosenthalile. Viimane suri 1734. aastal ning rendileping kanti üle tema väimehele Otto Reinhold von Delwig’ile (1686- 1739). Delwig sattus talupoegade müümise tõttu kohtu alla, sest ta müüs mitte oma pärustalupoegi, vaid riigimõisa juurde kuuluvaid kroonutalupoegi. Järgmiseks Suuremõisa rentnikuks sai 1739. aastast ratsa- kaardiväe leitnant Karl Gustav von Lilienfeld (1711- 1755). 1743. aastal läks Karl von Lilienfeld oma Jakutskisse asumisele saadetud naisele vabatahtlikult järele ja Senati 1744. aasta otsusega kanti Hiiumaa riigimõisate rendileping üle Karl Gustav Lilienfeldi vennale, major Jakob Heinrich von Lilienfeldile. Kui Lilienfeldide rendiaeg Hiiumaal 1751. aastal lõppes, läksid Hiiumaa kroonumõisad juba ükshaaval järgmistele rentnikele ja Suuremõisa rentnikuks sai (koos Partsi mõisaga ) kammerhärra Nicolaus von Korff. 1755. aasta kevadel tagastati mõis Axel Julius De la Gardie pojatütrele Ebba Margaretha Stenbockile perekonna kunagise valdusena. Nelikümmend üks aastat (1755-1796) oli Suuremõisa seotud Stenbockide suguvõsaga.

Peale Ebba Margaretha surma 10. septembril 1775. aastal, jagasid pojad Hiiumaa omavahel. Suuremõisa koos Vilivalla ja Lojaga läks Jakob Pontus Stenbockile ( 1744- 1824). Selle mehe tõeliselt krahvlik elustiil viis ta suurtesse võlgadesse ning tema Hiiumaa mõisad läksid vekslite kattena 1796. aastal Ungern- Sternbergidele.